Triibuline sebra võib olla julge näide sellest, kuidas värvimine aitab loomal ellu jääda. See ajab segadusse mitte ainult kiskjad, vaid ka ohtlikud putukad. Triipude järgi eristavad sebrad ise üksteist, nii et looma naha muster on ainulaadne.
Loomade, eriti putukate värvimine on sageli kohanemine keskkonnaga. Näiteks on Arktika valged elanikud lume värvi. Nii suurt jääkaru kui väikest hermelest pole sellisel taustal kerge märgata. Sebra pole selles loendis erand; kõrbeloomad on sageli liiva värviga sobivad pruunid ja kirjud. Lest muudab värvi sõltuvalt reservuaari põhja värvist, kameeleon käitub sarnaselt. Lehtputukat on lehest väga raske eristada, pulgaputukat väikesest oksast. Kuid mõned elusolendid, vastupidi, on maalitud väga eredalt, justkui hoiatades nende mürgise olemuse eest. Ja täiesti kahjutud looduse esindajad, imiteerides sellist värvi, säilitasid oma välimuse. Näitena võib tuua piim madu, mis on väga sarnane mürgise korallmaoga, aga kuidas on sebrast? Tundub, et selle värv on nii ere, et varjamisest ei saa juttugi olla. Kuid see pole nii. Heledate ja tumedate triipude vaheldumine sebra kehal loob killustatuse mulje. Loom on justkui jagatud mitmeks osaks. See ei pruugi olla nii märgatav, kui sebra seisab üksi, kuid kui jookseb terve kari, siis on kiskjal üsna keeruline oma valitud saaki sebrade hulgas eristada. Kõik samad triibud aitavad inimestel üksteist eristada. Teadlased on tõestanud, et igal sebral on ainulaadne triibumuster. Sebrapojad tunnevad ema kogu karjast ära just triibukomplekti järgi. Muide, sebra osutus mustaks valgete triipudega, kuna mustade triipude pindala on suurem. Sellel sebra värvil on veel üks põhjus. Heledate triipude vaheldumine ajab segadusse veel ühe väikese, kuid ohtliku lõunapoolsete loomade vaenlase: tsetsekärbes. Selle putuka hammustus viib sageli looma surma. Nimelt puudutab kärbes sebra harva. Nii kohanes sebra eluks Aafrika savanna rasketes oludes.
