Sajandite jooksul koos elades on loomad õppinud üsna talutavalt mõistma inimkeelt ja mitte ainult sõnu endid, vaid palju suuremal määral ka kehakeelt. Inimesed ise ei olnud liikidevahelises suhtluses nii edukad, kuid siiski õppisid mõned nüansid selgeks. Näiteks see, et koer vehib sabaga, kui ta on õnnelik. Kuid teisel inimese neljajalgsel kaaslasel - kassil - pole seda harjumust millegipärast.
Koera keele peensused
On levinud arvamus, et koer vehib õnnelikuna sabaga. Tõepoolest, kohtumine armastatud omaniku ja teiste leibkonnaliikmetega, maiuse või jalutuskäigu lubaduse ootamine, tuttava inimese või naabri koera nägemine, eeldades, et koera viskab lemmikmänguasja või patsutab tagaküljele kaela, pane loom saba keerama. Kui aga vaatate koera lähemalt, märkate, et teise suure ja agressiivse isendi nägemisel liputab loom algul samuti saba ning laseb siis tuhmi urinat ja tormab rünnakule. Teadlased otsustasid sellist ilmset vastuolu hoolikalt uurida ja leidsid, et peremehega kohtudes liputab koer oma saba kallutatult paremale küljele ning olles võitlushoiakusse jõudnud, kallutab saba rohkem vasakule küljele. Nii lihtne tööriist kui saba võimaldab loomal väljendada üsna laia emotsioonide vahemikku.
"Kallutab" saba paremale küljele lisaks rõõmule ka uudishimu tundmatu eseme või olendi nähes, mis ei tundu koerale ähvardav.
Mida kass öelda tahab
Saba mängib kassi elus olulist rolli, kuid loom püüab selle kehaosa abil edastada teistsugust teavet kui koer. Hea märk on toruga tõstetud kohev saba. See tähendab, et loom tunneb end suurepäraselt, on ülevas meeleolus ja võitlusvaimus ning valmis mängima. Kui kass tõmbleb saba järsult nagu piits, näitab see, et ta on vihane. Kui looma ei jäeta sel hetkel üksi, võib ta inimest kriimustada.
Juhul, kui kass liigutab lisaks sabale ka kogu tagumist osa, kannab jaht looma ja valmistub otsustavaks viskeks.
Ela nagu kass ja koer
Koerad on karjaloomad, samas kui kassid eelistavad enamasti elada ise. Just sellised eluviisi iseärasused määrasid loomade sellised erinevad harjumused. Koerad pidid suhtlema pakis olevate sugulastega, et näidata mitte ainult agressiooni, vaid ka nende meelsust. Omakorda olid inimesed valmis rohkem aretama koeri, kes ei paistnud silma ainult jahi-, karja- või valveomaduste, vaid ka armastuse vastu omaniku vastu, mida nad väljendasid, sealhulgas saba liputades. Kassid kodustati aga palju hiljem, neil ei olnud vaja oma kaaslastele head suhtumist näidata ja seetõttu ei omandanud nad sarnast harjumust ka inimese eluruumis.